Huvitavat optikast
Antiikaeg: esimesed mõtted silma toimimisest ja suurendusklaasid
Sõna optika (ja ka optomeetria) tulenevad vanakreeka sõnast οψ, mis tähendab silma.
Antiik-Kreeka filosoofid arutlesid muuhulgas ka nägemise ja optika kui nähtuse üle. Näiteks Platon ja Ptolemaios arvasid, et nägemine tekib inimsilmast lähtuvatest valguskiirtest, mis kompavad nähtavaid objekte. Siiski ei olnud selgitust, miks inimene ei näe täiesti pimedas ruumis. Aristophanes kirjeldas aastal 424 e.m.a läbipaistvat kivi, mis valguskiiri koondas.
Troojast on väljakaevamistel leitud umbes 50 optilist läätse, Kreetalt on leitud umbes 5 sajandist e.m.a pärit suurendusklaas, mis annab veatu 7 kordse suurenduse, kuid võib suurendada kuni 20 korda. Hilisantiikajal, umbes 2-3 sajandil lahangute käigus uuriti silma ehitust ja kirjeldati sarvkesta, iirist, reetinat, soonkesta, pisarakanaleid, silmalaugusid ja ka silma vedelikke, nagu klaaskeha ja vesivedelik.
Keskaeg: optika ja silma tundma õppimine, esimesed prillid
Keskajal sai alguse tänapäevasem arusaam optikast, mis põhineb araabia filosoofi ja füüsiku Alhacen’i töödel. Alhacen kirjeldas valguse peegeldumist objektidelt ja peegeldunud kiirte jõudmist silma, kus tekib kujutis.
Samuti arenes keskajal silmaarstide oskusteave just araabiamaades, kus leiutati süstal pehme katarakti eemaldamiseks ja kirjeldati mitmeid silmahaigusi. Samal ajal, tuginedes antiikaja autoritele, võeti kasutusele mõisted “reetina” ja “katarakt”.
Keskajal, 13 sajandil Itaalias, leiutatakse ka esimesed lugemisprillid, mis olid sangadeta ja tavaliselt pidi neid käega hoidma. Esimene prillide jäädvustus on 14 sajandi Tommaso da Modena fresko Itaalias Trevisos.
Uusaeg: nägemise uurimine ja korrigeerimine
William Molyneux andis 1692 aastal välja esimese raamatu optikas, kus ta kirjeldas müoopiat ja lähedale nägemise probleeme.
17 sajandi alguses kirjeldas Johannes Kepler silma kui camera obscurat, kus kujutis tekib reetinale, see oli vastuolus varasemate teooriatega, mis kirjeldasid läätse kui põhilist nägemise tekitajat.
18 sajandil kirjeldati reetina fotoretseptoreid ja avastati astigmatism, samuti läätsed, mis astigmatismi korrigeerimiseks.
Kuigi terminit “optomeeter” mainiti esmakordselt 1759 aastal, kohandati see ametinimetusena “optometrist” 20. sajandi alguse USA-s ja Austraalias. Siiski alles 21. sajandi algul tekkis selge vahe optikute ja optometristide vahel.
