Lühinägevus ehk müoopia
Kas miinust saab niisama ära ka kaotada?
Silm on meeleelund, mis nägemise kaudu vahendab ajju informatsiooni ümbritsevast keskkonnast. Mingit objekti vaadates peegeldub sellelt valgus, mis läbib silma sarvkesta ja läätse, ning nii tekib silmapõhja objekti kujutis.
Kui silma valgust murdev jõud on tasakaalus silma pikkusega, koonduvad valguskiired silmapõhjas võrkkestal ja kujutis tekib kollatähnis – kõige teravama nägemise piirkonnas, ning inimene näeb teravalt kaugele. Pilt 1 on müoopia kui refraktiivvea piltlikuks seletamiseks.
Miks ikkagi müoopia progressioon nii ohtlik on?
Lühinägevus ehk müoopia on nägemishäire, mille puhul silma sattunud valguskiired koonduvad juba enne võrkkestani jõudmist. Põhjuseks on lapse või nooruki silma liiga kiire kasv võrreldes ealise normiga. Teravalt nägemiseks läheb sel juhul vaja miinusprille või -kontaktläätsi.
Müoopia kasvab kui silm kasvab liiga kiiresti võrreldes ealise normiga, aga see ei ole mitte looduse viga ega ainult geneetika viga. Tänaseks päevaks on leitud veel mõjutajaid, mis on tekitanud müoopia kasvu, samas erinevaid etnilisi gruppe/kultuure pikemalt uurides võib veel väikseid erisusi leida.
Tänaseks päevaks on leitud, et potentsiaalselt müoopiliste silmadega lihtsalt ei kasva silm suuremaks, vaid pigem pikemaks. Prill korrigeerib terava nägemise piirkonna ära, kuid äärealad pildil 2 (hyperoptic defocus/relative peripheral hyperoptic defocus RPHD ing.k.) jäävad ikka ebateravad ja äärealade ebaterava pildi tõttu aitavad retseptorid kaasa silma kasvule, et saada äärealad fookusesse ning siis kasvab silm pikkusesse edasi, terava nägemise piirkond läheb fookusest välja jne. Silmamuna pikemaks kasvamisega areneb suurem müoopia ja sellega kasvab risk erinevatele silmahaigustele (glaukoom, reetina irdumine müoopiline makulopaatia), mis omakorda võivad viia pimedaks jäämiseni.
Müoopia progresseerumine lastel “MIKS?”
Nagu meditsiinis mujalgi, on ka müoopiaga oluline ennetus. Leitud on, et müoopiliste vanemate lastel areneb suurema tõenäosusega müoopia. Küll aga on uuringutega kindlaks tehtud, et need ligi 400 geeni, mille tõttu on risk müoopiale kõrgem, seletavad vaid 20% müoopia riski. Ülejäänud osa on kinni keskkonnas. Elustiili suurimaks murekohaks on välja toodud vähene päevavalguse käes viibimine. 2020 ilmunud uuringu põhjal on selge, et müoopilistele lastele on kasulik väljas (päevavalguse käes) veedetud aeg, kuna see aitab aeglustada müoopilise refraktiivvea progresseerumist ja silmamuna pikemaks kasvamist. Emmetroopilistel (refraktiivveata) lastel vähendab päevavalguse käes veedetud aeg riski müoopia tekkeks, silmamuna pikemaks kasvamiseks. Uuringutes on leitud, et päevavalgus on tõhus ennetus müoopia tekkeks ja ka progressiooni aeglustamiseks nii noortel lastel kui ka teismelistel, peale 15 eluaastat.
Uuem neuroteadus seostab müoopia teket ka vähese liikumisega.
Liikudes silmad vaatavad eri kaugustele ja ajust saadavad lihasimpulsid hoiavad sinu tasakaalu ning positsioneerivad sind ruumis (okulomotoorne vestibulaarne süsteem). Liikudes ruumis, töötled nähtavat infot: fikseerid, fokuseerid, jälgid, analüüsid LGN alas. LGN alast liigub info edasi erinevatesse ajupiirkondadesse. Kui keha liikumist ruumis ei toimu, aeglustuvad lihastes verevool ja lümfiringe, mille tõttu on häiritud lihaskudedes hapniku ja toitainete liikumine. Kui silmad vaatavad lähialas ekraane, tekib tsiliaarlihase (silmaläätse fokuseeriva lihase) spasm, mis lateraalseid, silmade väljapoole pööramise, lihaseid nõrgestavad ja soovides kaugusesse vaadata, ei suuda silmalihased lõdvestuda ning täpselt objektile fikseerida ning lääts ei suuda fokuseerida kujutist selgeks.
Veidi täpsemalt veel, miks silm ikkagi kasvab: varasemalt välja tulnud uuringu hüpotees on, et silma pikemaks (aksiaalset) kasvamist mõjutavad vähem päevavalguse lainepikkused (550nm) võrreldes toa lampide valguskiirgusega (pikemad lainepikkused). Siseruumide valgusest tulenevad valguskiired koonduvad silma taha, tekitades sarnase olukorra, nagu silma ees oleks miinus lääts, mis stimuleerib (nagu äärealade defookus) silmamuna kasvu.
Teine hüpotees 2020 tulnud uuringus väidab, et päevavalgus vallandab dopamiini, mis pärsib silmade aksiaalset pikenemist.
Müoopia progressiooni pidurdamine (inglise keeles myopia management) ei ole tavaline miinusprillide kandmine. Myopia management/myopia control on nn müoopia ravi suund, mis tegeleb laste silmade liiga kiire kasvamise pidurdamisega. Maailmas on see järjest enam levima hakanud, Eestis on veel lapsekingades, aga informatsiooni ja spetsiaalsete prilliläätsedega prillikandjaid juba liigub.
Peamine mõte on kontaktläätsede, erinevate prilliläätsedega, atropiiniga korrigeerida/vähendada perifeerse reetina defookust.
Müoopia progressiooni ennetusega saavad kõik teadlikult tegeleda. On erinevaid lähenemisi, uurimusi, kuid põhiline on, et lähitööl tuleb pause teha (mõttepausidel kaugusesse vaadata, tunni jooksul 10 min pausi või natuke silmaharjutusi, mis viivad mõtte mujale, aitab silmaläätsel taastuda). Mõned kenasti seletatud reeglid:
- 20/20/20: lähitööl iga 20 minuti järel vaata 20 sekundi vältel 20 feet ehk 6 meetri kaugusele
- Erinevate uuringutega on leitud, et lastel on lühinägevuse teke vähem tõenäoline, kui järgida 30/30 VÄLJAS reeglit: lähitööd tuleks teha vähemalt 30 cm kauguselt, iga 30 minuti tagant tuleks lähitöö lõpetada ja koolis pauside ajal õues olla
- 2-20-20, vähemalt 2 tundi õues iga päev, iga 20 min lähitöö järel 20 sekundit kaugusesse
Kaugusesse vaatamisel tuleks otsida erinevaid kaugusi.
Vaadata tuleks vaheldumisi nina otsa, nt lähedal asuvat eset ja kaugele. Hea, kui pauside ajal kogu keha on liikumises.
Vahel ei olegi aru saada, kui palju silmad tegelikult töötavad, seda eriti noortel, tervetel inimestel. Nende silmaläätsed suudavad vaevata akommodeerida (ehk fokuseerivad erinevatele distantsidele pildi selgeks) päeva jooksul väga palju.
Kui aga tekib intensiivsest lähitööst spasm silmaläätse kumerust muutvatel lihastel (tsiliaarlihastel), siis võib tunduda, et kaugele on udusem näha. Sellist olukorda nimetatakse pseudomüoopiaks ja sellist olukorda kindlasti ravida ei ole vaja, silmal on lihtsalt puhkust vaja, et lihased saaks lõdvestuda ja taastada normaalse oleku. Äärmisel vajadusel, kui inimene peab palju lähitööd edasi tegema, on leitud abi lähitöö prillidest (enamasti plussidest), mis aitab vähendada pinget lähedale ja seeläbi silmalääts ei pea nii palju akommodeerima ning taasutub. Pseudomüoopia on pöörduv, aga paneb mõtlema, kui oluline on silmadele puhkust anda, sest lähedale vaatamine on pingutus/sundasend silmadele.
Lastel, kelle silmad veel kasvavad ja arenevad, kontrollib Eestis üle perearst või silmaarst, olulisemad kontrollid peaks toimuma 3 ja 6 aastasena. Hiljem vajaduspõhiselt optometristi vastuvõtule minna. Tervete silmadega lastele prillide kirjutamine käib sarnaselt täiskasvanutele, aga kui nägemiskontrolli käigus selgub, et silmalihased on pinges st testide tulemused on omavahel vastukäivad ja/või mitte vastavuses nägemisteravusega, siis lapsed peavad saama kontrollitud lisaks arsti või ortoptisti poolt. Arengueas silmadele võib vahel olla prillide kandmine kriitilise tähtsusega, et vältida amblüoopia (rahvakeeli laisa silma) teket, et silmadest tekiks võrdsed ühendused nägemiskeskuses. Ja kui silm on juba miinus tugevusega, ei paranda kissitamine, pingutamine pikaajaliselt nägemist, sest pingutamine ei kompenseeri ära silmamuna pikemaks kasvamisest tingitud udust nägemist. Kui silm on juba lühinägev (ehk miinusprillikandja), peaks kasutama nägemiseabivahendeid (prille/kontaktläätsi), sest ei ole ju parem variant hoiduda prillidest ja jätta lapsed pooleldi nägevaks, kui saaks normaalselt näha.
Uuringutega on leitud, et arenevale silmale (lastel kasvades) on hullem määrata alakorrektsiooni, sest see on silmale raskem ning võib lühinägevuse kasvule hoopis kaasa aidata, erinevalt täiskorrektsiooniga prillidest/kontaktläätsedest.
